Väiksena, kui olin seitsmene, kaheksane, üheksane ja isegi kümnene, tahtsain bussisõidu ajal alati püsi seista ja hoida kinni ülemise pulga peal rippuvatesr rihmadest või kuidas nende kohta öelda.
Kõõlusin nende küljes, kui sain, aga enamasti hakati minuga riidlema, et nii ei sobi... Tahtsin nii väga neist kinni hoida. Tahtsin juba suur olla...
Nüüd aga, kui olen piisavalt pikk, et neist kinni hoida, ei taha ma enam seda, sest nendest kinni hoides peab kätt üleval hoidma ja veri valgub alla ning siis on tükk aega käel paha ja ebamugav.
See jutt tõestab, et asjad, mis tunduvad head ei pruugi alati nii head olla. Näiteks nüüd olen aru saanud, et rihmad, mis väiksena olid nii toredad ja ägedad on tegelikult täiesti mõttetud.
pühapäev, 30. november 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Jutt on väga tõene, kuid sõnade kasutus (ja pealkirjas :D) natukene häiris.
ei saanud jutule pihta>p
Postita kommentaar